1. aprill 2021

Suur Neljapäev

*Ma ootasin Issandat suure ootusega (Ps 40,1)

Ootamisi tuleb elus alatasa ette. Õigupoolest on päris vähe seda, mida me just siis ja kohe kätte saame, kui meil selleks soov tekib. Väikeste ootamistega oleme lausa sedavõrd ära harjunud, et me ei pea neid nimetamisväärseikski. Vahel tuleb pisut järjekorras oodata, mõnikord jääb buss natuke hiljaks, vahel viibib oodatud külaline.

Taavet ootas Issandat suure ootusega. Millal tundub ootamine "suurena"?

Ootus on suur siis, kui ma üle kõige ootan üht ja ainust - kedagi, kes on tõeliselt eriline. Ma ootan teda sellepärast, kes ta on. Ootus on suur siis, kui ma tean: on vaid üks, kes mind päästa võib. Ma ootan teda sellepärast, mida ta teha suudab. Ootus on suur siis, kui see ootus on pandud kannatlikkuse proovile. Mida kauem tuleb oodata, seda suuremaks ootus kasvab. Nagu eelpool nimetatud, on väikesed ootamised elu loomulik osa. See, kui kiiresti me oodates kannatamatuks ja närviliseks muutume, sõltub aga suurel määral meie suhtumisest. Kui me leiame, et meil on õigus kiirele teenindamisele, siis ärritab meid iga viivitus.

Jumala ees ei ole meil õigust kiirele teenindamisele. Tema päästab meid oma armust. Aga vahel, kui me seda veel piisavalt mõistnud pole, võib ta meile ootamiseks aega anda. Selles pole midagi halba, kui meie igatsus Issanda järele kasvab - ja sealjuures ka mõistmine, et meil pole õigust temale ette kirjutada, millal ja mil moel ta meid aitama peab. Tema pääste on ta armu tegu ja oma halastuses vastab ta meile. "Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule," laulis Taavet (40,2-3).

*Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar