10. oktoobril algas raamatukogu sügishooaeg.
Püüame jätkata juba sisseharjunud rütmis - iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval enne jumalateenistust, orienteeruvalt kl 11.30-12.00.
Raamatukogu lahtiolekuajad:
10. oktoober
24. oktoober
14. november
28. november
12. detsember
Homme
on mõnel võimalus kohtuda isa Philippe Jourdaniga, katoliku kiriku
piiskopiga Eestis, neil, kes seavad sammud Hagerisse
ajalookonverentsile, mis kannab pealkirja "Taani misjon ja ristisõjad
Eestimaal" ja kuulub Hageri Kogudus 800 sündmuste sarja ning on seega pühendatud Hageri Koguduse juubeliaastale. Kellel seda võimalust pole, aga sooviksid siiski temaga pisut tuttavamaks saada, siis soovitan lugeda seda raamatut.
Raamat annab põhjaliku ülevaate Philippe Jourdani elust, lapsepõlvest, kooliajast ning vaimulikust teekonnast.
Philippe Jean Charles Jourdan sündis 30. augustil 1960. aastal Dax'i linnas, ristiti 12. septembril Labatut'is.
Tegemist on sügavalt uskliku inimesega, kes on preestriseisuses pühendunud täielikult Jumalale ja muidugi ka koguduse teenimisele. Ta oli koolipõlves väga õpihimuline, mis aga ei tähenda sugugi seda, et ta nohikuks kvalifitseerus. Ja ta õppis hästi, oli väga heade õpitulemustega. Raamatus öeldakse, et temale nimelt meeldis õppida. Paraku jäi ta aga napilt välja esimeseks peetud ülikoolist, ent sai sisse tasemelt teise. Noor Philippe ei asunud kohe vaimulikku õppeasutusse, vaid omandas kõigepealt insenerihariduse. Selle kõige kõrval ta kasvas, küpses usus ja tunnetuses kuni jõudis äratundmisele, et tema kutsumus on preestriseisus.
Isa Philippe'l on kaks nooremat venda, kellest noorim on samuti preester. Keskmise venna kaudu on aga ema ja isa saanud ka vanavanemateks.
Lõpetuseks ka üks ilus näide raamatust:
Kui on võimalik kellegi suhtes diskreetselt käituda, siis seda ta ka teeb. Kui teise inimesega arvestamiseks on võimalik teha rohkem või vähem, siis tema teeb alati rohkem.
Pühapäeval on emadepäev. Õnne ja õnnistust kõigile emadele!
On kuu teine pühapäev, mis tähendab, et ka raamatukogu on seekord taas avatud.
Kell 11.30-12.00 kogudusemajas.
Paneme sellega hooajale viisakalt punkti ja loodame jälle sügisel kohtuda.
Tere tulemast otsima ja leidma endale suvelugemist!
Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. (Mt 28,7)
Mitmed Jeesuse jüngrid olid pärit Galileast. Peetrus ja Andreas, Jaakobus ja Johannes said Jeesuselt kutse teda järgida Galilea järve ääres, kus nad oma igapäevast kalastamistööd tegid (Mt 4,18jj). Nende ja teiste jüngrite usuline teekond Jeesuse järel viis nad viimaks Jeruusalemma, kus nende Issand kinni võeti ja ristisurma mõisteti. Kui naised mõni päev pärast matuseid Jeesuse surnukeha palsamiga võidma läksid, leidsid nad kivi koopahaua ukselt olevat ära veeretatud. Haud oli tühi. Suurel kivil istus aga ingel, kes teatas, et Jeesus on surnuist üles äratatud.
Kui naistel olnuks mahti šokist toibuda ja asja üle arutama hakata, siis oleksid nad ilmselt erutatult küsinud: "Jah? Aga kus ta siis on? Miks ta ära läks? Miks ta meid ei oodanud? Miks ta meie juurde ei tulnud? Kus ta on?"
"Galileas," vastas ingel veel enne, kui naised seda küsida jõudsid.
Jeruusalemm oli usulinn, religioossete pühade linn, suursündmuste linn, emotsionaalsete kõrghetkede linn. Galielea oli argielu, rutiin, tavapärane toimetamine. Nõnda tohiks ehk kujunditena neid kohti vastandada. Ja tõepoolest, Johannese evangeeliumi 21. peatüki algus leiabki jüngrid taas Galileast, taas oma tavapärase kalastamise juurest. See on koht, kus toimub nende kohtumine ülestõusnud Jeesusega.
Mis iganes võiks olla sinu ja minu argielu Galilea, ülestõusnud Jeesus ootab meid seal juba ees.
Raamatust "Sinu Sõna", teksti autor Üllas Tankler
Tema juhatab meid surmast üle (Ps 48,15)
Surm on midagi, millest me mõelda ei taha. Ometigi puutume sellega kokku ja surma reaalsus ise sunnib meid temale mõtlema veel enne lõpp-peatust. Kuna me päriselt ei tea, millega tegemist, siis räägime kujundites. Meie lootused, kahtlused ja oletused loovad mitmesuguseid pilte surmast ja sellele järgnevast.
Siin on üks ilusamaid sõnumeid usaldusest Jumala vastu elu lõpul. Siin on surm midagi, mida saab ületada. Ja siin on mõte Jumalast, kes tunneb teed. Niisuguse Jumala käest kinni hoides võib end julgena tunda - tema teab, kuidas meid surmast üle juhtida. Elust ellu. Mis on teisel pool? Seal on elu. Elu täiesti uues kvaliteedis. "Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad" (1. Kr 2,9)
Selle tunnistuseks ja märgiks on nüüd Jeesuse ülestõusmine surnuist. Jumal, kes on Jeesuse surnuist üles äratanud, "...on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud" (Ef 2,4). Tema suudab ka meid surmast üle juhatada. Ta on valmis oma toetava käe meieni juba täna sirutama. Nii algab elu.
Raamatust "Sinu Sõna", teksti autor Üllas Tankler
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja (Jh 12,24)
Jeesus räägib siin esmalt iseendast. Tema südame peal on elu, rohke elu vili ja lõikus Jumalale. Vilja ja lõikuse all mõtleb ta inimesi, kelle süda täiesti Jumalale kuulub. Niisuguste tulemuste pärast pidi ta surema. Ja tõepoolest - tema surm on ajaloo vältel rikkalikku vilja kandnud.
Looduses on niisugune asjade käik meile tuttav. Nisuiva peab leidma oma koha mullas, saama maha "maetud", justkui surema - vaid siis, olles õiges kohas ja õigetele mõjudele kättesaadav, hakkab ta vilja kandma. Jeesus ütleb, et see pilt loodusest aitab meil mõista ka tema surma vaimulikku tõde.
Jeesuse surm on vilja kandnud. Siin ei ole pärast tema ülestõusmist enam mingit kahtlust. Nüüd on küsimus selles, kas meie, olles ühelt poolt tema surma vili, omakorda vilja kanname. Meil on Jeesuselt õppida täielikku kuuletumist Jumalale. Täielikku pühendumist, mis on võimalik üksnes siis, kui meie oma ego enam eluõigust ei saa - kui ta ei saa enam õigust olla meie elu keskpunkt.
Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler
*Ma ootasin Issandat suure ootusega (Ps 40,1)
Ootamisi tuleb elus alatasa ette. Õigupoolest on päris vähe seda, mida me just siis ja kohe kätte saame, kui meil selleks soov tekib. Väikeste ootamistega oleme lausa sedavõrd ära harjunud, et me ei pea neid nimetamisväärseikski. Vahel tuleb pisut järjekorras oodata, mõnikord jääb buss natuke hiljaks, vahel viibib oodatud külaline.
Taavet ootas Issandat suure ootusega. Millal tundub ootamine "suurena"?
Ootus on suur siis, kui ma üle kõige ootan üht ja ainust - kedagi, kes on tõeliselt eriline. Ma ootan teda sellepärast, kes ta on. Ootus on suur siis, kui ma tean: on vaid üks, kes mind päästa võib. Ma ootan teda sellepärast, mida ta teha suudab. Ootus on suur siis, kui see ootus on pandud kannatlikkuse proovile. Mida kauem tuleb oodata, seda suuremaks ootus kasvab. Nagu eelpool nimetatud, on väikesed ootamised elu loomulik osa. See, kui kiiresti me oodates kannatamatuks ja närviliseks muutume, sõltub aga suurel määral meie suhtumisest. Kui me leiame, et meil on õigus kiirele teenindamisele, siis ärritab meid iga viivitus.
Jumala ees ei ole meil õigust kiirele teenindamisele. Tema päästab meid oma armust. Aga vahel, kui me seda veel piisavalt mõistnud pole, võib ta meile ootamiseks aega anda. Selles pole midagi halba, kui meie igatsus Issanda järele kasvab - ja sealjuures ka mõistmine, et meil pole õigust temale ette kirjutada, millal ja mil moel ta meid aitama peab. Tema pääste on ta armu tegu ja oma halastuses vastab ta meile. "Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule," laulis Taavet (40,2-3).
*Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler
