7. oktoober 2020

Raamatukogu alustab 11. oktoobril


 

Saabunud on kaunis sügis ja alustame taas raamatukogu hooajaga.  

Juba sel pühapäeval - 11. oktoobril.

Püüame kinni pidada vanast rütmist, see on kuu teisel ja neljandal pühapäeval.

Ajaline kestvus on nüüd lühem. 11.30-12.00

Soovi korral saab kokku leppida ka muud aega. 

Võimalus on oma soovid juba varem teada anda, siis saan raamatud välja otsida ja jätta kokkulepitud ajaks kogudusemajja ootele. 

Kohtumiseni raamatukogus! 

Sügishooaja lahtioleku kuupäevad on hetkeseisuga järgmised:

11.oktoober

25. oktoober

8. november

22. november

13. detsember 

 

24. aprill 2020

Raamatukogu kevadhooaeg on lõppenud

Seoses eriolukorraga riigis ja koroonaviiruse levikuga on raamatukogu kevadhooaeg lõppenud!

Loodame, et sügiseks on normaalsus taastunud ja saame jätkata traditsiooniliste lahtiolekuaegadega.

Palun jälgida ka üldist infot. Kui taas algavad jumalateenistused ja on lubatud kogunemised, siis saame kokku leppida ka raamatute laenutamise osas.

Seniks olge hoitud, püsige terved ja nautige kevadet!

 

13. aprill 2020

Ülestõusmispüha rõõm




Issand,
tõusku minu rõõm taeva poole nagu lind.
Öö on möödunud, rõõmustan valgusest.

Sinu päike on kuivatanud kaste
rohult ja südamest.
Kõik, mis on meie sees ja meie ümber,
on tänasel hommikuhetkel tänu.

Issand, rõõmustan täna, sellel hommikuhetkel. 
Linnud ja inglid laulavad ja minagi rõõmustan.
Kogu loodu ja meie süda on avatud
sinu armule.

Issand, ma rõõmustan sinu loodutest
ja sellest, et sina oled selle taga,
selle kõrval ja ees
ja taga ja meie sees. 

Rõõmustan, Issand,
rõõmustan, rõõmustan. 


Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"
 
 

12. aprill 2020

Vaikse aja lugemisi. Ülestõusmine

Kristus on üles tõusnud! 
Ta on tõesti üles tõusnud!
Halleluuja!

Õnnistatud ülestõusmispühi!



Tänan sind, Issand, et ma olen vaba.

Sina olid vang ja oled nüüd vaba,
ja minagi olen koos sinuga
vaba kõigest ahistavast ja kitsast.
Sina oled mind vabaks teinud
ja Jumala laste vabadusse kutsunud
Ma ei ole enam iseenese ori
ega ka enda vangivalvur.
Ma ei pea enam ennast kahtlustama,
vihkama ega pelgama,
sest sinu läbi olen ma vaba.

Sina olid vang ja oled nüüd vaba,
Sa lood minugi uueks vabaks inimeseks.
Ma ei ole enam see, kes olin,
ega ka see, kelleks ma ennast pean,
vaid sina oled mind uueks loonud.
Sina ei küsi, mida ma olen korda saatnud,
ega mõista kohut
minu ebaõnnestumiste järgi.
Ma olen sinu oma.

Minagi olin vang ja olen nüüd vaba.
Olen sinu nimesse ristitud.
Olen sinu laps ja püsin lapsena
uue loova Vaimu kaudu.
Ma ei küsi enam 
oma elu teenete kohta,
sest ma elan ju sinu kaudu.
Tänu, Issand, nüüd ja igavesti.


Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"

11. aprill 2020

Vaikse aja lugemisi. Kasvamine



Kas keegi suudab hinnata oma kasvamist? Me ju ei näe või me veel ei näe paljutki seda, mis meis sünnib. Hinge otsustav kasvamine toimuks justkui meie selja taga. Kasvamine ei ole mingisugune mustkunst. See algab sellest, et suur hakkab tunduma suurena ja kasutu kasutuna ja et teeme sellest õiged järeldused. Kasvab selline inimene, kes väärtusetust loobudes pürgib väärtusliku poole.

Võtan sõna
ja uurin selle väärtust.
Kuulan seda
ja samas sünnib minus midagi.

Panen sõna jälle käest.
Aga see ei ole enam seesama sõna.
See on saanud väärtuslikuks
seetõttu, et kuulsin seda.
Ma isegi ei ole enam seesama.

Suhtlemine sõnaga 
on nagu põllumehe töö,
kui ta külvab seemne maha.
Sõna kasvab ja muudab maad,
kuni saak on küpsenud. 

*****

Minu Issand ja minu Jumal,
sina oled kannatlikum kui mina.
Sinul on rohkem aega.
Ka minul on aega,
kui andun sinule.
Sa ei nõua kõike ühekorraga.
Kui ma ise enam ei taha,
ei oska ega tea enam midagi,
viskad sina seemne maasse,
kuni see juurdub ja kasvab
ja toob minu elus esile vilja,
sinu vilja. 

Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"

10. aprill 2020

Vaikse aja lugemisi. Süükoorem



Nii nagu päike tõuseb aus ja ilus, rist hiilgab üle ajamägede...
Meest viiakse läbi linna. Sõdurid on tema ees, taga ja külgedel. Tänavatel on kohkunud või pilkavad inimesed. Kära: Minema selline! See mees ei tohi elada! Hüüete saaja kannab rasket põikpuud, mis kinnitatakse hukkamispaigas juba valmis olevale vaiale. Siis peab ta surema.
Vaatajate meelest on see põikpuu needuse märgiks. Selle kandja on Jumalast ja inimestest neetud, ära heidetud ja hukka mõistetud. Ta peab lepitama oma süü ja võib kõiges süüdistada vaid iseennast. Ta kannab oma jumalatuse koormat. Algkogudus nägi selles ilmuvat "Kristuse seadust": üks kannab teise koormat, võtab enda süüks ka selle, mida teine on teinud, või võtab enda kanda kannatuse, mis on põhjustatud teise süü läbi.
Me ei täida oma missiooni inimestena, kui läheme läbi elu kõikumatult rahulikena, tarkadena ja tolerantsetena, vaid alles siis, kui nõustume olema koormakandjad, solvatud, süüdimõistetud, kõrvale tõrjutud. Nii rändame ühes Kristusega ja oleme selle ja tuleva maailma vahel minemas ellu.

Issand, sina oled öelnud, et see, kes tahab elada
koos sinuga, peab koos sinuga surema.

Sina tahad, et ma loobuks oma 
soovidest ja kinnismõtetest, nõustuks sellega.
Et mind mõistetakse valesti
ja oma üksildusega.
Sina tahad, et ma ei kardaks ahistust
ega ka mitte surmapiinu.

Sina tahad olla sellel teel koos minuga
ja võtta minult minu süü,
et ma võiksin kanda teiste süüd,
nagu see oleks minu oma,
teiste kõiki koormaid: nende üksindust,
isekust, ahnust, kadedust, hoolimatust ja kurjust.

Sina tahad, et ma läheksin üksildasena sinna,
kuhu viiakse süüdimõistetud,
et ma õpiksin lootma ainult sulle.
Viimasel teekonnal olen ihuüksi,
kui sina ei ole minu juures.

Sina tahad, et ma kannan enda osa
inimkonna needusest.

Aita mind kanda.
Tänan, et sina kannad seda koos minuga.

Fenelon:
Risti peab kandma, mitte lohistama. Sellest peab haarama nagu aardest, mitte suhtuma nagu koormasse. Vaid risti kaudu võime saada Jeesuse sarnaseks. Kellele ta annab risti kanda, seda kohtleb ta oma sõbrana. 

Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"

9. aprill 2020

Vaikse aja lugemisi. Palve

*Fanny de Sivers "Mateeriasse kootud palve":

Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma palve hingamisrütmiga:
"Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle."
Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

*****   
Palve on meie ainus relv kurja vastu meie eneste sees ja meie ümber.
Parim relv viha, hirmu, lootusetuse, tüdimuse vastu.

*****  
Ei maksa põlata isetoimivat palvet, päheõpitud sõnu, mille üle pole enam vaja mõtiskella, kuna nad on nii täiesti juurdunud meisse. Keerukas erutuspõimingus võivad need meid aidata.
Neid sõnu tuleb lausuda, neid luilutada endamisi, kui enam pole jõudu mõelda, kui tuntakse end kuristiku äärel, kui ollakse juba valmis taluma talumatut.
Tuleb peatuda hetk enne hüppamist tühjusesse. Ristimärk teha, vähemalt mõttes Kristuse pakutud lunastust möönda kas või sekundi murdosaks. Hetk nähtamatust maailmast tulnud ja südames vastuvõetud valgust võib vahel käänata olukorra vastupidiseks.

*****
On olemas ühispalved: koguduses, linnajaos, palverändurite kogunemisel. 
Neis tuleb osaleda kohalikke tavasid mööda. Ilmtingimata tuleb vältida iga nähtavat isepäratsemist. Ei mitte segada teisi, ei mitte tõmmata tähelepanu endale. Tõsine palve ei tee ennast etenduseks.
Aga oma kodus, kui maja uksed on suletud, oma toa vaikuses, üksipäini Jumala palge ees on lubatud kõik väljendusviisid.
...
Ei tule järjekindlalt tööpõllega esineda Issandale, kui seinakapis on tallel pidurõivad tähtsate sündmuste puhuks.
Kõnelemine Issandaga on see kõige tähtsam sündmus, mis inimesel võib olemas olla.
Tuleb end ehtida, lõhnastada pääd, ei mitte ligimese hämmeldamiseks, vaid austuse avaldamiseks Sellele, kes on leiutanud üllaimad lõhnad.
Tuleb kanda jämedatoimelist kleiti ühisel palvel, kui mood või pärimus seda nõuab - et mitte pahandada ligimest, kes ehk ei suuda taibata - ent, panna ülle kuldtuunika ja põletada viirukit, kui ollakse üksinda, et asjad meiega koos laulaksid Jumalale aukiitust. Ja et maapinnalt kerkiv laul sätendaks kõiki oma sähvatusi.

*Fanny de Sivers (1920-2011) eesti päritolu keeleteadlane, esseist, filosoof jne., kes suurema osa oma elust elas ja tegutses Prantsusmaal.