Ülestõusmispüha

Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. (Mt 28,7)

Mitmed Jeesuse jüngrid olid pärit Galileast. Peetrus ja Andreas, Jaakobus ja Johannes said Jeesuselt kutse teda järgida Galilea järve ääres, kus nad oma igapäevast kalastamistööd tegid (Mt 4,18jj). Nende ja teiste jüngrite usuline teekond Jeesuse järel viis nad viimaks Jeruusalemma, kus nende Issand kinni võeti ja ristisurma mõisteti. Kui naised mõni päev pärast matuseid Jeesuse surnukeha palsamiga võidma läksid, leidsid nad kivi koopahaua ukselt olevat ära veeretatud. Haud oli tühi. Suurel kivil istus aga ingel, kes teatas, et Jeesus on surnuist üles äratatud.

Kui naistel olnuks mahti šokist toibuda ja asja üle arutama hakata, siis oleksid nad ilmselt erutatult küsinud: "Jah? Aga kus ta siis on? Miks ta ära läks? Miks ta meid ei oodanud? Miks ta meie juurde ei tulnud? Kus ta on?"
"Galileas," vastas ingel veel enne, kui naised seda küsida jõudsid.

Jeruusalemm oli usulinn, religioossete pühade linn, suursündmuste linn, emotsionaalsete kõrghetkede linn. Galielea oli argielu, rutiin, tavapärane toimetamine. Nõnda tohiks ehk kujunditena neid kohti vastandada. Ja tõepoolest, Johannese evangeeliumi 21. peatüki algus leiabki jüngrid taas Galileast, taas oma tavapärase kalastamise juurest. See on koht, kus toimub nende kohtumine ülestõusnud Jeesusega.

Mis iganes võiks olla sinu ja minu argielu Galilea, ülestõusnud Jeesus ootab meid seal juba ees.

Raamatust "Sinu Sõna", teksti autor Üllas Tankler

Vaikne Laupäev

Tema juhatab meid surmast üle (Ps 48,15)

Surm on midagi, millest me mõelda ei taha. Ometigi puutume sellega kokku ja surma reaalsus ise sunnib meid temale mõtlema veel enne lõpp-peatust. Kuna me päriselt ei tea, millega tegemist, siis räägime kujundites. Meie lootused, kahtlused ja oletused loovad mitmesuguseid pilte surmast ja sellele järgnevast.

Siin on üks ilusamaid sõnumeid usaldusest Jumala vastu elu lõpul. Siin on surm midagi, mida saab ületada. Ja siin on mõte Jumalast, kes tunneb teed. Niisuguse Jumala käest kinni hoides võib end julgena tunda - tema teab, kuidas meid surmast üle juhtida. Elust ellu. Mis on teisel pool? Seal on elu. Elu täiesti uues kvaliteedis. "Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad" (1. Kr 2,9)

Selle tunnistuseks ja märgiks on nüüd Jeesuse ülestõusmine surnuist. Jumal, kes on Jeesuse surnuist üles äratanud, "...on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud" (Ef 2,4). Tema suudab ka meid surmast üle juhatada. Ta on valmis oma toetava käe meieni juba täna sirutama. Nii algab elu.

Raamatust "Sinu Sõna", teksti autor Üllas Tankler

Suur Reede

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja (Jh 12,24)

Jeesus räägib siin esmalt iseendast. Tema südame peal on elu, rohke elu vili ja lõikus Jumalale. Vilja ja lõikuse all mõtleb ta inimesi, kelle süda täiesti Jumalale kuulub. Niisuguste tulemuste pärast pidi ta surema. Ja tõepoolest - tema surm on ajaloo vältel rikkalikku vilja kandnud.

Looduses on niisugune asjade käik meile tuttav. Nisuiva peab leidma oma koha mullas, saama maha "maetud", justkui surema - vaid siis, olles õiges kohas ja õigetele mõjudele kättesaadav, hakkab ta vilja kandma. Jeesus ütleb, et see pilt loodusest aitab meil mõista ka tema surma vaimulikku tõde.

Jeesuse surm on vilja kandnud. Siin ei ole pärast tema ülestõusmist enam mingit kahtlust. Nüüd on küsimus selles, kas meie, olles ühelt poolt tema surma vili, omakorda vilja kanname. Meil on Jeesuselt õppida täielikku kuuletumist Jumalale. Täielikku pühendumist, mis on võimalik üksnes siis, kui meie oma ego enam eluõigust ei saa - kui ta ei saa enam õigust olla meie elu keskpunkt.

Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler

Suur Neljapäev

*Ma ootasin Issandat suure ootusega (Ps 40,1)

Ootamisi tuleb elus alatasa ette. Õigupoolest on päris vähe seda, mida me just siis ja kohe kätte saame, kui meil selleks soov tekib. Väikeste ootamistega oleme lausa sedavõrd ära harjunud, et me ei pea neid nimetamisväärseikski. Vahel tuleb pisut järjekorras oodata, mõnikord jääb buss natuke hiljaks, vahel viibib oodatud külaline.

Taavet ootas Issandat suure ootusega. Millal tundub ootamine "suurena"?

Ootus on suur siis, kui ma üle kõige ootan üht ja ainust - kedagi, kes on tõeliselt eriline. Ma ootan teda sellepärast, kes ta on. Ootus on suur siis, kui ma tean: on vaid üks, kes mind päästa võib. Ma ootan teda sellepärast, mida ta teha suudab. Ootus on suur siis, kui see ootus on pandud kannatlikkuse proovile. Mida kauem tuleb oodata, seda suuremaks ootus kasvab. Nagu eelpool nimetatud, on väikesed ootamised elu loomulik osa. See, kui kiiresti me oodates kannatamatuks ja närviliseks muutume, sõltub aga suurel määral meie suhtumisest. Kui me leiame, et meil on õigus kiirele teenindamisele, siis ärritab meid iga viivitus.

Jumala ees ei ole meil õigust kiirele teenindamisele. Tema päästab meid oma armust. Aga vahel, kui me seda veel piisavalt mõistnud pole, võib ta meile ootamiseks aega anda. Selles pole midagi halba, kui meie igatsus Issanda järele kasvab - ja sealjuures ka mõistmine, et meil pole õigust temale ette kirjutada, millal ja mil moel ta meid aitama peab. Tema pääste on ta armu tegu ja oma halastuses vastab ta meile. "Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule," laulis Taavet (40,2-3).

*Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler

Vaikse aja lugemisi. Kolmapäev

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamest alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele... (Mt 11, 28-29)*

Armas Jeesus, ma tänan Sind selle tõotuse eest, et Sinu juures ma võin leida hingamise. On päevi, kus ma seda tõotust eriti hädasti vajan. Aga ma palun Sind, aita mind selle tõotusega õigesti ringi käia. Aita mind mõista, et see tõotus ei tähenda tingimata justnagu Sinu võlukepi viibutust üle mu murede ja kogu mu ellu kokku kuhjunud segaduse, mis ühe hoobiga kõik imekombel lahendab. Sina pakud ju midagi enamat, midagi sellist, mis aitab mul õigesti hingata ka homme ja ülehomme, päevast päeva, ja liikuda oma eluga edasi, ilma et ma alatasa hingetuna ja ummikusse jõudnuna seisma peaksin jääma.

Ma tänan Sind, Jeesus, et Sa pakud mulle tarkust elamiseks, mis algab Sinule lähenemisest ja jätkub selles, et ma Sinu läheduses päev-päevalt Sinust midagi uut õpin. Õppimine on alati tülikas ja aeganõudev ettevõtmine, mis nõuab kannatlikkust. Aita mind usinaks õppijaks jääda piisavalt pikaks ajaks, et tõepoolest oma elu jaoks hingamist leida. Sina ju tead kõige paremini, mida ma vajan selleks, et oma eluga toime tulla. Kui ma vaid suudaksin Sind usaldada! Aga ma loodan, et ka see on õpitav. Ja ma usun seda, kui Sa mulle ütled, et Sina tõepoolest annad mulle hingamise.

*[Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Meeli Tankler]

Vaikse aja lugemisi. Teisipäev

Issanda teed on õiged: õiged käivad nende peal, aga üleastujad komistavad (Hoosea 14,10)*

Millised teed on õiged? Kas need, mis viivad õigesse kohta? Või need, mis on oma kvaliteedilt paremad? Kui olen eksinud, siis on õige tee see, mis mind antud hetkel aitab eksitusest välja liikuda. Sümboolselt on alati sirge tee õigem kui kõver tee.

Seda prohvet Hoosea pilti teest on raske mõista. Kas Issanda teed on need teed, mida mööda Tema ise on käinud ehk toiminud? Või on need "õiged teed" rajad, mis Tema on mõelnud meile astumiseks - juhised õigeks eluviisiks? Hoosea sõnadest jääb mulje, et nendel teedel käivad nii õiged kui üleastujad. Vahe on ennekõike selles, et õiged - st jumalakartlikud - jõuavad edasi, jumalatud aga koperdavad.

Võib-olla on selle salmi saladus ja mõte selles, et Jumala plaani kohaselt suudavad elada tõesti vaid "õiged" - need, kelle vahekord Jumalaga on tõeline. Küllap tegelikult tahaksid Jumala hea plaani teostumist oma elus (kas nad seda siis nõnda või kuidagi teisiti nimetavad) kõik inimesed. Aga omatahtsi elades ei tule sellest lihtsalt midagi välja. Jumala teedel on tõesti tarvis koos temaga ja Tema tahet arvestades edasi liikuda.

*[Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler]

Vaikse aja lugemisi. Esmaspäev

Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! (Fl 4,5)*

Nii lihtne see siis ongi. Ole leebe, sest Issand on ligidal! Või: ole leebe, siis on Issand ligidal. Piibli tõlkijad on püüdnud sellele sõnale sünoüüme leida, et tähendust avardada. On pakutud selliseid sõnu nagu kannatlik, pehme, salliv, mõõdukas...

Aga võib-olla on siinkohal kõige parem tuletada meelde Jeesuse sõnu: "Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele" (Mt 11,29)

Mis erilist väärtust kannab siis endas leebe olemine? Ja kuidas saab see üldse "kõigile inimestele teatavaks saada", kui leebuse ilmingud on sageli silmale ja kõrvale üsna märkamatud? Raevukat ja lärmakat inimest on raske tähele panemata jätta, aga leebed ja tasased võivad kergesti kahe silma vahele jääda.

Leebuse olemuseks on jätta kõrvale õigus ja seadus ning olla oma ligimese suhtes vastutulelik ja avatud. Ja pikas perspektiivis kannab just selline suhtumine vilja, mida Jumal meilt ootab. Kui me suudame olla leebed seal, kus teised vihastavad, kaotavad kannatuse, ärrituvad ja pilluvad teravaid sõnu, siis jõuab meie käitumise kaudu kohale sõnum: "Issand on ligidal!"

*[Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Meeli Tankler]