Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja (Jh 12,24)
Jeesus räägib siin esmalt iseendast. Tema südame peal on elu, rohke elu vili ja lõikus Jumalale. Vilja ja lõikuse all mõtleb ta inimesi, kelle süda täiesti Jumalale kuulub. Niisuguste tulemuste pärast pidi ta surema. Ja tõepoolest - tema surm on ajaloo vältel rikkalikku vilja kandnud.
Looduses on niisugune asjade käik meile tuttav. Nisuiva peab leidma oma koha mullas, saama maha "maetud", justkui surema - vaid siis, olles õiges kohas ja õigetele mõjudele kättesaadav, hakkab ta vilja kandma. Jeesus ütleb, et see pilt loodusest aitab meil mõista ka tema surma vaimulikku tõde.
Jeesuse surm on vilja kandnud. Siin ei ole pärast tema ülestõusmist enam mingit kahtlust. Nüüd on küsimus selles, kas meie, olles ühelt poolt tema surma vili, omakorda vilja kanname. Meil on Jeesuselt õppida täielikku kuuletumist Jumalale. Täielikku pühendumist, mis on võimalik üksnes siis, kui meie oma ego enam eluõigust ei saa - kui ta ei saa enam õigust olla meie elu keskpunkt.
Raamatust "Sinu Sõna", mõtiskluse autor Üllas Tankler
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar