"Tänapäeva inimesed räägivad peaaegu vahetpidamata. Seetõttu võib tunduda väga vanamoeline terve päev vaikida või olla kõnelemata kas või mõni hetk päevas. Aga vaikuse hetked on vajalikud igaühele, kes hindab seda, mida ja kuidas ta kõneleb. Vaikus ei tähenda tingimata vaikimist, aga vaikne inimene kardab lobisemist ja räägib vaid seda, mida ta on selgelt "kuulnud".
Üksi jäädes ei leia inimene esialgu sugugi mitte vaikust, vaid müra, mis lähtub temast enesest. Ta püüab vaigistada oma meeltes kõnelevaid mälestuste, valu ja vastumeelsuse erinevaid hääli, aga tulemuseks võib olla endisest veelgi suurem lärm. /.../
Otsides vaikseksjäämist, peame kõigepealt enese vaimset tühjust ja heitlikke mõtteid kannatlikult taluma. Samal ajal igatseme kuulda sõna, mis on pärit meist väljastpoolt. Võtame vastu Sõna, mis vähehaaval pääseb kontrollima meie mõtteid. Nii ei ole me lõpuks mitte tühjad, vaid uue Sõna poolt täidetud."
Issand, tahan olla vaikselt
ja oodata sind,
olla vaikselt,
et mõistaksin,
mis maailmas sünnib,
olla vaikselt,
et oleksin kõikide sinu loodute lähedal
ja kuuleksin nende häält.
Tahan olla vaikselt,
et paljude häälte hulgast
tunneksin ära sinu hääle.
Piibel ütleb:
"Kui sügav vaikus
ümbritses kõike,
saabus sinu kõigeväeline Sõna taevast."
Tee mind võimeliseks olema vaikselt,
et imetleda seda,
et sina tahad mulle kõneleda.
Issand, ma ei ole selle vääriline,
et sina tuled mimu juurde.
Ütle vaid sõna
ja ma saan terveks.
Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi". Tallinn: Logos, 2003.
Jörg Zink (1922-2016) - saksa evangeelne teoloog, vaimulik ja publitsist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar