Issand,
oluline on olla ühenduses vaid sinuga.
Selles peitub kõik täiuslik, parandav.
Keha silmad sulguvad,
südame silmad avanevad,
nägemaks sinu ligiolu.
Ma jätan oma ekslevad mõtted
ja annan ennast sinule.
Vajun sinusse
nagu suurde kätte.
Ma ei pea rääkima, et sa kuuleksid,
ega loetlema asju, mida mul on vaja,
ega tuletama sulle meelde,
mis maailmas on toimunud
ja milleks me vajame sinu abi.
Ma ei taha peituda
ega pageda inimeste eest,
vihata lärmi ega rahutust.
Aga tahan võtta need endaga kaasa
vaikusesse
ja olla valmis sinu jaoks.
Tahaksin vaikida
kiirustavate, hajameelsete, lärmavate eest,
kõikide eest, kellel ei ole aega.
Kogu oma meelte ja mõtetega ootan,
kuni tajun sinu lähedalolu.
Kingi mulle oma lähedus, Issand,
ainult seda palun ma enese jaoks.
Aga samas olen palunud kõike,
mida vajan aja ja igaviku jaoks.
Soren Kierkegaard:
Mida hardamaks muutus minu palve, seda vähem oli mul öelda.
Lõpuks vaikisin sootuks.
Sündis, nii palju kui võimalik,
veelgi suurem pööre:
ma muutusin kuuljaks.
Alguses arvasin, et palvetamine on kõnelemine.
Aga õppisin, et see ei ole isegi mitte vaikseksjäämine, vaid kuulamine.
Asi on nii: mitte see, et kuuled ennast rääkimas, ei ole palve, vaid see,
et vaigistad enese ja ootad vaikides, kuni kuuled kõnelemas Jumalat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar