Vaikse aja lugemisi. Süükoorem

Nii nagu päike tõuseb aus ja ilus, rist hiilgab üle ajamägede...

Meest viiakse läbi linna. Sõdurid on tema ees, taga ja külgedel. Tänavatel on kohkunud või pilkavad inimesed. Kära: Minema selline! See mees ei tohi elada! Hüüete saaja kannab rasket põikpuud, mis kinnitatakse hukkamispaigas juba valmis olevale vaiale. Siis peab ta surema.
Vaatajate meelest on see põikpuu needuse märgiks. Selle kandja on Jumalast ja inimestest neetud, ära heidetud ja hukka mõistetud. Ta peab lepitama oma süü ja võib kõiges süüdistada vaid iseennast. Ta kannab oma jumalatuse koormat. Algkogudus nägi selles ilmuvat "Kristuse seadust": üks kannab teise koormat, võtab enda süüks ka selle, mida teine on teinud, või võtab enda kanda kannatuse, mis on põhjustatud teise süü läbi.
Me ei täida oma missiooni inimestena, kui läheme läbi elu kõikumatult rahulikena, tarkadena ja tolerantsetena, vaid alles siis, kui nõustume olema koormakandjad, solvatud, süüdimõistetud, kõrvale tõrjutud. Nii rändame ühes Kristusega ja oleme selle ja tuleva maailma vahel minemas ellu.

Issand, sina oled öelnud, et see, kes tahab elada
koos sinuga, peab koos sinuga surema.

Sina tahad, et ma loobuks oma 
soovidest ja kinnismõtetest, nõustuks sellega.
Et mind mõistetakse valesti
ja oma üksildusega.
Sina tahad, et ma ei kardaks ahistust
ega ka mitte surmapiinu.

Sina tahad olla sellel teel koos minuga
ja võtta minult minu süü,
et ma võiksin kanda teiste süüd,
nagu see oleks minu oma,
teiste kõiki koormaid: nende üksindust,
isekust, ahnust, kadedust, hoolimatust ja kurjust.

Sina tahad, et ma läheksin üksildasena sinna,
kuhu viiakse süüdimõistetud,
et ma õpiksin lootma ainult sulle.
Viimasel teekonnal olen ihuüksi,
kui sina ei ole minu juures.

Sina tahad, et ma kannan enda osa
inimkonna needusest.

Aita mind kanda.
Tänan, et sina kannad seda koos minuga.

Fenelon:
Risti peab kandma, mitte lohistama. Sellest peab haarama nagu aardest, mitte suhtuma nagu koormasse. Vaid risti kaudu võime saada Jeesuse sarnaseks. Kellele ta annab risti kanda, seda kohtleb ta oma sõbrana. 

Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"