Kas keegi suudab hinnata oma kasvamist? Me ju ei näe või me veel ei näe paljutki seda, mis meis sünnib. Hinge otsustav kasvamine toimuks justkui meie selja taga. Kasvamine ei ole mingisugune mustkunst. See algab sellest, et suur hakkab tunduma suurena ja kasutu kasutuna ja et teeme sellest õiged järeldused. Kasvab selline inimene, kes väärtusetust loobudes pürgib väärtusliku poole.
Võtan sõna
ja uurin selle väärtust.
Kuulan seda
ja samas sünnib minus midagi.
Panen sõna jälle käest.
Aga see ei ole enam seesama sõna.
See on saanud väärtuslikuks
seetõttu, et kuulsin seda.
Ma isegi ei ole enam seesama.
Suhtlemine sõnaga
on nagu põllumehe töö,
kui ta külvab seemne maha.
Sõna kasvab ja muudab maad,
kuni saak on küpsenud.
*****
Minu Issand ja minu Jumal,
sina oled kannatlikum kui mina.
Sinul on rohkem aega.
Ka minul on aega,
kui andun sinule.
Sa ei nõua kõike ühekorraga.
Kui ma ise enam ei taha,
ei oska ega tea enam midagi,
viskad sina seemne maasse,
kuni see juurdub ja kasvab
ja toob minu elus esile vilja,
sinu vilja.
Raamatust: Jörg Zink "Palve tee: vaikse aja lugemisi"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar