Arved Paul 100

25. oktoobril 2013. a. möödus 100 aastat kirikuõpetaja ja luuletaja Arved Pauli sünnist.

Kuigi elutee oli raske ja lühike, on tema luule kantud helgetest ja lootusrikastest toonidest. Kõige ilmekam ja kõnekam näide sellest on "Kristus mu lootus":

Kui olen väsind, lõppenud jõud,

kui on mu hingemaid haaranud põud -

allikaks Kristus liivasel teel,

veelätteks rikkaks mulle on veel.

Kristus mu lootus, lootuseks jääb,

teel läbi kõrbe eluks mul saab.

Kui olen läinud eksiteed ma,

kaotanud silmist ei ole mind Ta.

Järele tuleb, tagasi toob,

kuni Ta mulle eluteeks saab.

Kristus mu lootus, lootuseks jääb,

teel läbi kõrbe eluks mul saab.

*****

Lootuses Kristus vabaks mu teeb,

veeläte, valgus ja juht on mu teel.

Eluks Ta mulle nõrgale sai,

ristil kui elu ohvriks Ta tõi.

Kristus mu lootus, lootuseks jääb,

teel läbi kõrbe eluks mul saab.

Arved Paul sündis 25. oktoobril 1913. a. Tõstamaal karjaravitseja pojana, poisipõlve veetis Pärnus, lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda 1938. a. 28. jaanuaril 1939. a. abiellus Linda Sookaelaga. Neile sündis kaks poega ja kaks tütart.
1943. a. võeti ta viimase sundmobilisatsiooniga saksa sõjaväkke ja kuna tal oli lipniku auaste, saadeti mõneks kuuks täiendõppesse Bad Töltzi Baieris. Ta oli põhimõtteline patsifist ning lahinguväljale minemise asemel varjas ennast väekargajana Pärnumaa metsades kuni nõukogude vägede tulemiseni. Interneeriti novembris 1944, oli Tallinna Keskvanglas ning filterlaagrites Paldiskis ja mujal.
Laagrist vabanemise järel lõpetas usuteaduskonna ja ordineeriti õpetajaks 14. detsembril 1947. a.
1946-1950 töötas ta Kursis, 1950-1953 Rõuge koguduses.
4. märtsil 1953 arreteeriti uuesti ja mõisteti 25 aastaks vangi. 1956. a. vähendati vangistuse määra sedavõrd, et teda sai lugeda karistuse ärakandnuks ja vabastada.
Pärast Siberist tagasitulemist saadeti ta pisikesse Ridala kogudusse, kus ta viimased neli eluaastat kulusid lagunenud kirikuhoone päästmiseks.
Arved Paul suri 46-aastasena 29. juulil 1960. a. sapipõie lõhkemise tagajärjel Haapsalu haiglas ja maeti Ridala kiriku kõrvale. Ta elu kui tuuline rada ja päev nagu võitluste tee oligi saanud mööda.

Kui vaikivad päevased tuuled

lõõm lõunane jaheneb ka,

kui süttivad õhtused tuled,

siis kuuled,

kuis rahuneb rahutu maa.

Kõige intensiivsem vaimse tegevuse aeg oli tal Rõuges, kus ta alustas luuletamist ja koostas neli luulekogu.
Osa Arved Pauli varasemast luulest on sõnastatud üldiste tunnete ja kogemuste väljendamiseks, nii nagu seda on üheskoos laulmiseks mõeldud kirikulauludki, mis püüavad veenda, julgustada, lohutada jne.
Teine osa luuletustest on üpris intiimsed, mingeid päris konkreetseid elamusi kajastavad.
Veel vahenditum ja ekspressiivsem on vangietapil ja laagrites loodu, mida ta ise ei ole kunagi sõpradelegi jaganud, vaid mis on võetud hiljem ta kirjadest kodustele. Ühtpidi oli vangielu raisatud aeg, teistpidi aga suutis tema sellest läbi minna nõnda, et see andis elule sügavuse dimensiooni. Ühes oma kirjas ta nimetas, et mõned barakikaaslased soovivad, kui see oleks vaid võimalik, magada maha need 25 aastat. Tema ei raatsinud anda ära ühtki oma päevadest, kuitahes vaevalised need ka olid.
20 aastat tagasi kirjutas Toomas Paul (Arved Pauli poeg) luulekogu "Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid" saatesõnas: "Päris tundmatu Arved Paul vaimuliku luuletajana ei ole. Ta luule on käsikirjaliselt käinud käest kätte, Hugo Lepnurm ja Marje Sink on mitmetele loonud viisid ning neid on laulnud kirikukoorid. Uuemal ajal on üks tema lauludest võetud Kiriku Laulu- ja Palveraamatusse (Nr. 36 Su annid, kõige armu Jumal). "Looming" 1989 nr. 12 avaldas mõned ta luuletused (lk. 1666-1668), "EELK" 1990 nr. 2 taas mõned (lk. 52-54) ja Paul Saare kirjutise tema kohta (lk.59-61), samuti on ta luulet trükitud ajalehes "Eesti Kirik". Siinne valik ("Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid") sisaldab umbes kolmandiku ta loomingust." 

Möödunud 20 aasta jooksul on Arved Pauli luule saanud paljudele väga südamelähedaseks. Samuti on see mitmete heliloojate hinges helisema löönud ning seeläbi ka muusikasse valatud.
Käesoleval aastal ilmus mälestusraamat "Tuulte teel: Eesti autorite helitöid Arved Pauli luulele". Tegemist on noodiraamatuga, mida ilmestavad fotod, maalid ja eluloolised seigad Arved Pauli käidud teest. Raamatu esitlus toimus 16. oktoobril Tallinna Jaani kirikus, kus kõlasid tema luulest inspireeritud lauluviisid.
Nimiluuletus on "Kõrkjas", mille viimasest salmist on pärit raamatu pealkiri:

See on hea, et Sinu tuuled

painutanud maani mind.
Nüüd vast õppinud mu huuled

ülistama Issand, Sind.

Tänurohke ikka meel,

Rõhutult ei murtud veel.

Kõrkja paik on tuulte teel.

Luulekogu "Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid" viimane värss on imeline tunnistus:

Ma vaikin. Las ütleb
kõik Jumala suu.
Ma vaene - Ta rikkus
nii otsatu.

Kasutatud kirjandus:

Paul, Arved. Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid. - Tallinn, 1993. [Toomas Paul. Saateks]
Meie Kirik, 9.10.2013. Toomas Paul: Arved Paul Kursis. Kirikulooline etüüd

Mõlemad eelpool mainitud raamatud "Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid" ja "Tuulte teel: Eesti autorite helitöid Arved Pauli luulele" on saadaval Hageri koguduse raamatukogust.